I periood

Kuni 19.sajandini pidasid eesti talupojad aborigeenset karja, kes olid kehamassilt väikesed (200-300 kg) ning nende aastane piimatoodang oli 450-550 kg lehma kohta. Veel 18. sajandi lõpul ja 19.sajandi algul ei küündinud lehma aastatoodang 500-800 kg-st kõrgemale ning veiseid peeti peamiselt sõnniku saamise eesmärgil. 19.sajandi algul toodi Lääne-Euroopast erinevaid tõugude suguloomi Eestisse ning pullidega ristati ka kohalikku karja. Massiline tõuloomade import hoogustus aastatel 1850-1875 tuues Eestisse sisse kõige tuntumaid veisetõuge. Väiksearvulised tõupopulatsioonid aga degenereerusid kiiresti ning segunesid kohaliku karjaga. Selle mõjul hävines suures osas ka kohalik aborigeenne veisekari, kuna neid hakati parandama erinevate sisse toodud veisetõugudega. Sellest sai alus tänapäevaks  väljakujunenud kolmele erinevale piimaveise tõule Eestis.

II periood

Sihikindel aretustöö eesti maatõu loomiseks algas 1910. aastal, kui A. Lilienblati eestvedamisel toodi Eestisse läänesoome tõugu sugupulle, keda hakati regulaarselt kasutama kohalikul veisetõul. Eesti maakarja sihipärast uurimist alustati 1913. aastal prof. E.F. Liskuni eestvõttel. 1913/1914 korraldati ekspeditsioon tüüpiliste kohalike veiste leidmiseks. Mõõdeti kokku 1315 veist ja neid iseloomustas väike kasv- 320kg, turja kõrgus- 111 cm, rinnasügavus- 60cm. Keskmine piimatoodang oli 1500kg , 4,0% rasvasisaldusega. Esines sarvilisi ja küütselgseid valgete märgistega loomi, kuid enamus olid nudid ning valkjaspunased. Tõuraamatusse hakati  eesti maatõugu veiseid võtma alates 1914. a

III periood

Eesti Maakarja Kasvatajate Selts asutati 1920. a, kes seadis oma eesmärgiks välja kujundada eesti maatõugu veise, kelle pidid olema järgmised omadused:

• keskmine kehamass ja tugev kehaehitus
• hea vastupidavus kohalikele kliimatingimustele ja tugev Tervis
• suur toodanguvõime, eriti kõrge rasvasisaldus piimas
• hea söödakasutus
• valkjaspunane värvus
• nudisus

1920-1940 aastate aretustöö tulemusel olid tõukarjade loomad valdavalt aretuseesmärgile lähedased nudid ja valkjaspunased ning  piimatoodang oli tunduvalt tõusnud ning vastas tolle aja nõuetele.

1938 aastal saadi maatõugu lehmadelt keskmiselt 3123 kg piima, 4,14% rasvasisaldusega. 1914-1947a. kanti tõuraamatusse 7178 maakarja lehma ja 1507 pulli.

IV periood

Sõja, okupatsiooni ja kollektiviseerimise tagajärjel soikus aretustöö, hävis palju tõuloomi ning need asusid laialipillutuna üle Eesti. EK Seltsi tegevus peatus ja maakarja riiklikku tõulava ei asutatud.

Riiklike majandite üksikud maatõugu veised koondati Pärivere sovhoosi, millest kujunes aastateks 1950-1990 eesti maakarja  aretuse ja säilituse keskus. 1968. aastaks oli vabariigis veel vaid 1050 maatõugu lehma e. 0,5% lehmade arvust.

Kuna veiste arv oli väike ja tekkis sugulusaretuse oht, osteti Taanist ja Moskva oblastist aastatel 1956-1967 verevärskenduseks džörsi tõugu pulle, kes on oma tüübilt ja välimikult sarnane eesti maatõuga. Džörsi tõugu kasutati ühekordseks sisestavaks ristamiseks nn „veretilga lisamise meetodi” ja edasine aretus toimus tagasiaretusena eesti maatõuga. Džörsi tõu kasutamine tõstis oluliselt eesti maatõu piimajõudlust ning eriti rasvasisaldust, parandas udara ja nisade kuju, säilus aga eesti maakarja tõutüüp.

1965 ja 1967 imporditi Soomest 70 tiinet lääne-soome tõugu mullikat ja 8 pulli.

1982 katsetati ristamist šviitsi, äärširi ja punasekirju holsteini pullide spermaga, mis aga soovitud tulemusi ei andnud ning edaspidi neist loobuti.

1983 imporditi veelkordselt 23 tiinet lääne-soome mullikat ja 2 pulli.

V periood

Eesti Maakarja Kasvatajate Selts taasasutati 14.oktoober 1989. a   Ain-Ilmar Leesmenti eestvedamisel. Eesti maakarja tõuaretuse juhtimist hakkas korraldama EK selts. Aretus jätkus säilinud loomadega endistel põhimõtetel.

• 1990 kasutati veel kord ühekordset sisestavat ristamist džörsi pullide spermaga
• 1994 soetati rootsi punane nudi pull Frippe ja 1999 pull Quatro, kellelt varuti spermat maakarja aretustööks. Nende pullide järglased on maatõu tüübilised ja nudid.
• 1995 aastast alates on ostetud Soomest lääne-soome pullide spermat, kokku viiel korral. Samal ajal on kogu aeg kasutusel ka eesti maatõugu pullide sperma.
• Aastatel 1995-2003 oli kasutusel 49 maatõu pulli sperma. Nii on suudetud vältida sugulusaretust ning parandatud maatõu geneetilist toodanguvõimet.

Esimene tagasilöök tuli seoses piimalehma toetuse kehtestamisega 1997. a, mil enim kannatasid suurimad maatõu farmid, kus ei suudetud täita kõikidele eesti piimaveise tõugudele kehtestatud ühesugust piimatoodangu nõuet ja seetõttu jäädi toetustest ilma. EK Seltsi pöördumisi toetuste suurendamise vajalikkusest maatõule aga ei arvestatud. Nii hakkas vähenema suuremate farmide maatõugu loomade arv ja kui ka 1999.a. jäid suurimad maatõu farmid jälle ilma piimalehma toetustest, likvideeriti septembris 54-lehmaline Saviaugu Usaldusühing Lääne-Virumaal. Parematele maatõugu veistele leiti uued omanikud ja päästeti nii ca 40 veist, kellest 20 lehma ja 10 mullikat viidi Läänemaale Aino Natka Ridala farmi (Kalamees, 1999a, 1999b). Kahjuks aga ei suutnud ka Natka ilma piimalehma toetuseta  ära majandada ja nii tuli 2000. a oktoobris jällegi leida maatõugu veistele uued omanikud. Esimene maatõu toetus saadi 2000. aastal ja sellest ajast alates hakkas maatõugu lehmade arv jälle suurenema.