Refereering tõumonograafiast ''Eesti Maakarja Arengulugu'', Käde Kalamees, 2007

 

Kuni 19.sajandini pidasid eesti talupojad aborigeenset karja, kes olid kehamassilt väikesed (200-300 kg) ning nende aastane piimatoodang oli 450-550 kg lehma kohta. Veel 18. sajandi lõpul ja 19.sajandi algul ei küündinud lehma aastatoodang 500-800 kg-st kõrgemale ning veiseid peeti peamiselt sõnniku saamise eesmärgil.

Talukarjade pidamistingimused olid äärmiselt halvad, veiseid peeti ületalve rohkem, kui toita jõuti...Kevadel laudast välja minnes suutsid nad vaevalt käia, kuid kosusid ruttu, kuigi karjamaad olid viletsad: vihmastel aastatel üle ujutatud ning põua-aastatel paljaks kõrbenud...(Hueck, 1845)

Veiseid peeti madalates pimedates sõnnikulautades koos teiste koduloomadega. Karjalaudad olid sageli madalamatel kohtadel, et kokkujooksev vesi sõnnikut paremini mädandaks (Hupel. 1777)

Lehmade väike produktiivsus oli tingitud ka nende liiga varasest paaritamisest. Taludes ei eraldatud kunagi lehm- ja pullvasikaid üksteisest, samuti toimiti enamasti ka mõisates. Paljudel juhtudel paaritati mullikad juba siis, kui nad olid ühe aasta vanused (Friebe, 1794)

I periood

19. sajandi algul toodi Lääne-Euroopast erinevate tõugude suguloomi Eestisse, neid ristati omavahel ja pullidega ristati ka kohalikku karja. Massiline tõuloomade import hoogustus aastatel 1850-1875, mil toodi Eestisse sisse kõiki tuntumaid veisetõuge.

Väikesearvulised tõupopulatsioonid aga degenereerusid kiiresti ja segunesid kohaliku karjaga.

Selle mõjul hävines suures osas ka kohalik aborigeene veisekari. Kohalikku veisekarja hakati parandama erinevate veisetõugudega ja sellest sai alus tänapäevaks väljakujunenud kolmele erinevale piimaveise tõule Eestis.

II periood

Sihikindel aretustöö eesti maatõu loomiseks algas 1910 a., kui A.Lilienblati eestvedamisel toodi Eestisse läänesoome tõugu sugupulle ja hakati neid kasutama regulaarselt. Eesti maakarja sihipärast uurimist alustati 1913 a. prof. E.F.Liskuni eestvõttel. Korraldati ekspeditsioon tüüpiliste kohalike veiste leidmiseks. Mõõdeti kokku 1315 veist, neid iseloomustas väike kasv (320kg), turja kõrgus 111 cm ja rinnasügavus 60cm. 

Keskmine piimatoodang oli 1500kg piima 4,0% rasvasisaldusega.

Küllalt palju esines sarvilisi ja küütselgseid valgete märgistega loomi, kuid rohkem oli siiski nudisid ja valkjaspunaseid.

Tõuraamatusse hakati eesti maatõugu veiseid võtma alates 1914 aastast

III periood

1920 aastal asutati Eesti Maakarja Kasvatajate Selts, kes seadis oma eesmärgiks välja kujundada eesti maatõugu veise, kellel pidid olema järgmised omadused:

  • keskmine kehamass ja tugev kehaehitus
  • hea vastupidavus kohalikele kliimatingimustele ja tugev tervis
  • suur toodanguvõime, eriti kõrge rasvasisaldus piimas
  • hea söödakasutus
  • valkjaspunane värvus
  • nudisus

1920-1940 a. aretustöö tulemusel olid tõukarjade loomad valdavalt aretuseesmärgile lähedased nudid ja valkjaspunased, samuti piimatoodang tuduvalt tõusnud ja vastas tolle aja nõuetele. 1938 a. saadi maatõugu lehmadelt keskmiselt 3123kg piima rasvasisaldusega 4,14%.

Anti välja 15 tõuraamatut. 1914-1947 a. kanti tõuraamatusse 7178 maakarja lehma ja 1507 pulli

IV periood

Sõja, okupatsiooni ja kollektiviseerimise tagajärjel soikus aretustöö, hävis palju tõuloomi ja eesti maakari asus laialipillutuna paljudes rajoonides. EK Seltsi tegevus peatus ja maakarja riiklikku tõulava ei asutatud.

Riiklike majandite üksikud maatõugu veised koondati Pärivere sovhoosi, millest kujunes aastateks 1950-1990 eesti maakarja aretuse ja säilituse keskus.

1968 aastaks oli vabariigis veel vaid 1050 maatõugu lehma (0,5% kogu lehmade arvust). Kuna veiste arv oli väike ja tekkis sugulusaretuse oht, osteti Taanist ja Moskva oblastist 1956-1967 aastatel verevärskenduseks džörsi tõugu pulle, kes on tüübilt ja välimikultküllalt sarnane eesti maakarjaga.Džörsi tõug tõstis oluliselt eesti maakarja piimajõudlust ja eriti piima rasvasisaldust, parandas udara ja nisade kuju, säilus eesti maakarja tõutüüp. Džörsi tõugu kasutati ühekordseks sisestavaks ristamiseks nn. ''veretilga lisamise'' meetodil ja edasine aretus toimus tagasiaretusena eesti maatõugu.

1965 ja 1967 aastal imporditi Soomest 70 tiinet läänesoome tõugu mullikat ja 8 pulli. 1982 a. katsetati ristamist šviitsi, äärširi ja punasekirju holsteini pullide spermaga, millest aga koheselt loobuti kuna ei saavutatud soovitud tulemusi.

1983 aastal imporditi veelkord 23 tiinet läänesoome mullikat ja 2 pulli.

V periood

1990 aastal kasutati eesti maatõu aretustöös uuesti ühekordseks sisestavaks ristamiseks džörsi pullide spermat.

Verevärskenduseks soetati 1994 aastal rootsi punase nudi tõu Frippe ja 1999 aastal pull Quatro. Mõlemalt pullilt varuti spermat maakarja aretustööks. Nende järglased on maatõu tüübilised ja nudid.

Alates 1995 aastast on ostetud Soomest läänesoome pullide spermat kokku viiel korral. Samal ajal on kogu aeg kasutusel ka eesti maatõu pullide sperma. Aastatel 1995-2003 oli kasutusel 49 maatõu pulli sperma. Nii ongi suudetud vältida sugulusaretust ja parandada maatõu geneetilist tooganguvõimet. 1995 aastal oli Eestis arvel 555 eesti maatõugu lüpsilehma.

1997 aastal tuli esimene tagasilöök: kehtestati toetuse saamiseks ühesugused nõuded ja normid kõikidele eesti piimaveise tõugudele. Eesti maatõu suurimad farmid ei suutnud neid nõudeid täita ning jäid piimalehmadele mõeldud toetustest ilma. Nii hakkaski vähenema suuremate farmide maatõugu loomade arv ja kui 1999 aastal jäid suurimad maatõu farmid jälle ilma toetusteta, likvideeriti 54-lehmaline Saviaugu Usaldusühing (Lääne- Virumaa). 

Parimatele maatõugu veistele leiti õnneks uued omanikud. Suudeti päästa 20 lehma ja 10 mullikat, kes viidi A.Natka Ridala farmi (Läänemaa). Kuid kahjuks ei suutnud ka Ridala farm ilma piimalehmade toetuseta ära majandada ja nii tuli 2000 aastal jällegi leida maatõugu veistele uued omanikud.

2000 aastaks oli maatõugu lehmade arv langenud 443-ni.

Esimene ohustatud tõugu põllumajandusloomade kasvatamise toetus viidi sisse aastal 2000 ning alates sellest ajast on maatõugu lehmade arv tasapisi kasvanud. Viimase 18 aasta keskmine aastalehmade arv on olnud 497. Seisuga 01.01.2019 oli registreeritud 518 eesti maatõugu lehma.

Lühike ajaloo kokkuvõte

gallery/maakari1925

Maakari 1925,  foto Eesti Rahvamuuseum

gallery/pämu_39098f19379_75_1_pisipilt

Lehma lüpsmine Lanksaare talus, foto Pärnu Muuseum SA