eesti maakarja kasvatajate selts

alates 1920

Eesti maaveis...

  • meie kultuuripärand, põlistõug, keda on vaja säilitada meie tulevastele põlvedele. Nii nagu me hoiame oma loodust, rahvalaule ja -tantse, laulupidu...
  • on elanud sajandeid meiega koos siin karmil Eestimaal, talunud meiega koos ebaõiglast kohtlemist, andnud elujõudu ja toitu meie esivanematele...
  • on aegade jooksul kandnud mitmeid nimesid: maaveis - maakari - maatõug - nudi - nudipää... kõik nad on omamoodi õiged, kuid ametlik tõunimetust on ainult üks ja selleks on EESTI  MAATÕUG

 

Eesti maakarja ainulaadsus seisnebki selles, et ta on aretatud meie kohalikust põlistõust ja aegade katsumuste kiuste on tal säilinud rida tõuomaseid tunnuseid , nagu valkjaspunane värvus, nudisus ja piima kõrge rasva- valgu- ja suhkrusisaldus.

 

 

Eesti maatõug on kantud 1993-ndast aastast ÜRO Toitlustus- ja Põllumajandusorganisatsiooni

 (Food and Agruculture Organization of the United Nation - FAO) ülemaailmsesse ohustatud tõugude nimekirja.

EESTI MAATÕUG on vanim kohalikku päritolu aborigeensest karjast aretatud piimaveisetõug, kes kasvab tänagi enamuses traditsioonilise põllumajanduse osana.

 

Eesti maakarja lehm on:

  • väikesekasvuline - vajab 20% vähem ruumi, kui seda on vaja meie teistele suurekasvulistele piimaveisetõugudele

  • geneetiliselt nudi - pole kunagi vaja traumeerida vasikaid sarvenukkide eemaldamisega

  • tugeva tervisega - paljudele haigustele vastupidav ning mitmetele resistentne (veiste leukoos, mitmed jala- ja sõrahaigused)

  • pika elueaga - maakarja lehm saab täiskasvanuks alles peale kolmandat poegimist, s.o. 5-6 aasta vanuselt. Vanim maakarja lehm Õõda suri 23 aasta ja 7 kuu vanuselt. 

  • vastupidav haigustele ja parasiitidele

  • vähenõudlik nii sööda kui pidamistingimuste suhtes

  • kerge poegimisega

  • tugeva emainstinktiga

  • tugeva karjainstinktiga

  • erilise värvusega - peamiselt valkjaspunane, kuid esineb 7 võimalikku värvivariatsiooni

  • sõbralik, kuid isepäine ja väga kange iseloomuga - selle tõttu on maakarja lehm tugev karjajuht, isegi siis kui kogu ülejäänud kari koosneb suurematest veisetõugudest

  • hea söödakasutusega - ta omab erilist bioloogilist võimet kasutamaks maksimaalselt ära söödaenergiat piima tootmiseks, selle asemel et seda sõnnikuna väljutada

  • erilise piima tootja - vett ~86,65%, kuivainet ~13,35%, piimarasva >4,50%, piimavalku >3,50%, suhkrut ~4,70%

 

Eesti maatõul on ''tänu'' oma säilinud pärilikele instinktidele ja omadustele...

  • tugev ellujäämisinstinkt, mis takistab ''surnuks lüpsmist''

  • tugev emainstinkt, mis hoiab tiinuse perioodil toitained eelkõige kasvavale vasikale, kui toodetavale piimakogusele

...ei rahulda meie kasvavat majanduslikku survet ikka rohkem ja suuremates kogustes ja ikka kiiremalt ja kasumlikumalt toota ülisuurtes kogustes suhteliselt lahjat piima.

Oma pika eluea jooksul annavad maakarja lehmad kokku rohkem piima, kui suurfarmides suhteliselt lühikese elueaga kõrgetoodangulised lehmad.

Ajalugu 

Esimesed kirjalikud märked kohalikust maakarjast on leida Liivimaa kroonikast 11.sajandi paiku

 Tõukaitse

Eetiliselt, ökoloogiliselt ja majanduslikult on vaja säilitada vanu ohustatud tõuge.

See pole meie isiklik vajadus, vaid vajadus tulevastele põlvedele.

 Miks eelistada?

Tänapäeva looduslike ressursside liigne tarbimine kahjustab kogu planeedi ökosüsteemi.

Looduslikud ressursid on piiratud ning me peame õppima neid jätkusuutlikult kasutama.