Eesti Maakarja Kasvatajate Selts

alates 1920

 

  1. Tõukarja hindamise (tõufarm) eesmärgiks on:

    • selgitada välja tõukarja paremik

    • omada ülevaadet majapidamiste karjaaretuse tasemest

    • võrdlusandmete alusel suunata tõu aretust

  2. Hindamise tulemusena tunnustatakse tõukari vastavasse klassi ja nimetatakse tõraamatukarjaks

  3. Tõukarja hinnatakse vähemalt üks kord kolme aasta jooksul EK Seltsi komisjoni poolt

  4. Hindamisele kuulub A-grupi nakkushaigustevaba tõukari, kus hindamise ajal on vähemalt 4 eesti maatõugu kuuluvat lehma ja vähemalt pooled neist on antud tõu suhtes puhtatõulised (veresus vähemalt 90%)

  5. Komisjoni otsuse alusel omistatakse tõukarjale tõuraamatukarja klassid:

    • eliitklass  >100 punkti

    • I klass       >80 punkti

    • II klass     >70 punkti

    • III klass    >50 punkti

 

Eesti maatõu tõukarjade ajalugu

 

E.M.K. Seltsi korraldusel ja tema poolt väljatöötatud tingimistel algasid maakarja sugulava võistlused 1. Juulil 1925 a., millest osa võtsid 12 karjapidamist. Nende karjade esimese eelvõistluse aasta hindamise tulemusi näitab alljärgnev tabel

1926. aasta lõpul võeti kolme tunnustatud tõuseltsi poolt ühtlane sugulavade hindamise määrustik, milles täna kehtivatest määrustest võib leida palju sarnasust.

Näiteks punktis 4 ‘’Võistluse korraldus’’ on kirja pandud:

  • ‘’…Võistlusest võivad osa võtta angelni- ja hollandi-friisitõud ning maakarjad:
  • Kus tõuraamatusse märgitud lehmade arv ei ole alla 5; sugulava nime saamiseks peab karjas olema vähemalt 8 tõuraamatusse märgitud lehma:
  • Kui kõik karjas olevaid lehmi paaritatakse vastavat tõugu täisverd (maakarja tõuraamatu A osakonna) sugupullidega;
  • Kes on meil ametlikult tunnustatud järjekindla saagianni kontrolli all;
  • Keda remonteeritakse enamalt jaolt oma kasvatatud suguloomadega….’’

Väljavõte Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi 1939 a. TEGEVUSE ARUANDEST

‘’Aruandeaastal lõppes sugulavade võistluse neljateistkümnes aasta, kuna käesolevas aruandes on toodud viieteistkümnenda võistlusaasta tulemused, mis lõpeb käesoleva (1940) aasta juunikuuga.

                 Sugulavade võistlusest võttis üldse osa 137 karja…Võistlusel tuli hindamise punktide järele esimesele kohale Juhan Pauluse kari, Vändra Saunal, mis on I klassi sugulava ja saab kolmatkordselt, sellega ka jäädavalt Põllutööministeeriumi rändauhinna – hõbe kohviserviisi.

                 …Võib ütelda, et sugulavade võistlused on annud väga häid tulemusi, missugune töö nüüd järjest rohkem oma mõju avaldama hakkab.’’

Kahjuks aga see lootus luhtus 1940 aasta riigikorra vahetuse, sõja, okupatsiooniperioodide ja kollektiviseerimise tõttu.

Tollel perioodil hävis palju tõuloomi, EK Seltsi tegevus peatus ja maakarja riiklikku tõulava ei asutatud. 1950 -1990 oli ainukeseks eesti maakarja tõuaretuse keskuseks Pärivere sovhoos, kuhu koondati üksikud maatõugu veised riiklikest majanditest. (K.Kalamees, 2007)

 

EK Seltsi asutamise 100-ndaks aastapäevaks (2020.a.) on tõusnud eesti maakarja tõufarmide arv 1932/33 aasta tasemele (20 tõufarmi 200 lehmaga), milles on tänase päeva seisuga kokku 366 puhtatõulist eesti maakarja lehma. Täna oleme küll ületanud tõufarmides elavate loomade arvuga 1933 aasta lehmade arvu, kuid maatõu lehmade koguarv karjades on tunduvalt väiksem. 1933 aastal oli karjades kokku 1 523 lehma, 2019 aasta lõpul aga kõigest 705 A ja B osa lehma.

Eesti maatõu tõufarmid